Et.

Ma ei julge öelda, et see on jõulumasendus, sest jõulud pole juba üsna palju aastat minu jaoks midagi olulist tähendanud. St pole kibedust selle koha pealt, et perekond on maailmapeal laiali või maailmast üldse ära kadunud, mitte see. Lihtsalt ükskõik on. Emaga sõime seapraadi küll, aga see on rohkem harjumus.

Mitte jõulumasendus, kuigi see on ju jõuludest kaudselt tingitud. St sellest üldisest rahust (Tartu on jõuludel tühi), mida ma kuidagi ei näi taluvat. St muutun täiesti apaatseks ja akontaktseks; kui J. (initsiaal, siiski) ei käiks mulle mandariini ja suhkrumandleid ja valgehallitusjuustu toomas (ilma juustuta oleks me elu poole tühjem, ma leian), siis ma ilmsesti ei tõusekski voodist. Ei pesekski pead. Ei kütakski ahju. Kass distsiplineerib küll natuke, käisin eile korraks õues kassitoitu toomas. Sest tema pole süüdi selles, et mul tuju ega midagi pole. Kui endal ei tule meelde süüa, siis tulebikkagi meelde, et kass tahab süüa. Ja mina suitsu, seda küll, seda küll. Igal juhul veab J. mind mõnikord õue ja toob filme ja niimoodi siiski säilib mingisugune mingi üsna põgus kontakt maailmaga, mis on natuke hädavajalik, ma tean küll.

Ja siis ma mõtlesin selle aasta peale, mis nüüd kohe läbi saab. Rumal komme muidugi, olla ajast ja selle möödumisest teadlik vaid sünnipäevahommikul ja aastavahetusel, aga õhtuks end siiski nii purju juua, et on jälle ükskõik. See selleks muidugi. Mõtlesin, et see aasta on olnud natuke kehv. Siis mõtlesin, et ega pole ju, lihtsalt praegu on talumatu ja sellepärast tundub kõik talumatu. Ma pean veel mõtlema selle (aasta) peale.

Vahepeal.

Ma pole vahepeal kirjutanud, aktuaalsusi on ju olnud küll. Näiteks alkoholiga seoses, eks. Kuidas sa ei ootaks, kui suurepäraselt sobivad omavahel kokku kaks nii erinevat pidu. Kõigepealt lähed Genni Zetosid kuulama ja siis sealt edasi Sadamateatrisse Kunstikooli narkopeole (ma räägin siin peamiselt muusikast ja rõõmsates roosasilmsetest juhuslikest, mitte näiteks endast), kus eredaimad muusikanäited on Andres Lõo ja Opium Flirt ning 1 lemmikDJ-sid üldse Alan Proosa. Sa ei ootaks, et kaks nii head, aga nii erinevat pidu saavad 11 nii suurepäraselt täiendada, aga saavad-saavad. See on küll viimase aja ägedamaid õhtuid.

Ja muidugi hardcore sõbrannapower! 

---

Aga täna on siin mitmeid surmasid olnud, nii kohalikke kui globaalseid. Ma mõtlen küll natuke nii, et kui elus on juba piisavasti oma surmasid olnud, siis need kaugemad enam ei kõiguta. Inimestest, kelle inimesed surevad, on muidugi kahju. Aga kõik see oh-ma-ju-nii-armastasin-teda täiesti võõraste poolt.. ma ei tea.

---

Sellest kõigest sõltumatult valasin ära oma jõulupisarad ja rääkisin emmele oma elust (ka üksteisest olid keed kaks asja sõltumatud). Emmega on mõnus elust rääkida, sest ta saab aru ja/aga ei räägi rohkem kui vaja. Rääkisime kommunikatsioonihäiretest ja inimestest, kes arvavad, et sa lihtsalt mängid sõnadega (kuigi sa seda ei tee, vaid ütled puha tõtt) ja sellest, kuidas jooma peaks vähem ta tegi kõik selgemaks ja paremaks, nagu ta ikka teeb. Ja ostis mulle kondentspiima ja suitsu, kuna mul endal pole raha, et osta omale kondentspiima ja suitsu.

Nüüd mõtlesin, et ma vist olen ikkagi valetanud absoluutselt kõigile peale enda. Oleks siis endalegi. Aga.

---

Vaatasin "Me and you and everyone we know'd". Vaadake ka. Ja vaadake ka Miranda July ja ta teose ("No one belongs here more than you") kodulehte, kui te veel pole, eriti see viimane link on mu lemmik.

It's four in the morning, the end of December.

Mulle ei meeldi, et mingitel inimestel on ikka veel mulle selline mõju, et nad ei riku mu tuju ära mitte lihtsalt tunditeks, vaid päevadeks ja nädalateks. Ma olen muidugi ise süüdi, et ma lasen neil ikka veel endani niimoodi jõuda, aga.

Mulle ei meeldi ka see, et mul on mingitele inimestele ikka veel selline mõju, ...

Igal juhul on nüüd läbi kaks nädalat sellest päevast, mil ma ütlesin, et mark my words,  ma ei joo nüüd kaks nädalat alkoholi (mida ma ei teinud - ma isegi ei langenud odavate trikkide ("see on nii hea, sa pead seda proovima!") ohvriks) ja homme on see päev, mil ma vist natuke joon, aga.

---

Mulle meeldib mõnikord mängida seda eelmine-aasta-samal-ajal-mängu, milleks blogi annab ju hästi hea võimaluse. Nüüd on pinge selles mõttes maas ka, et eelmine aasta umbes samal ajal olin ma hoopis õnnetum kui praegu. Juhhei. Üleelmine aasta seevastu... Jaa, siis ma tegin ainsa sellelaadse sissekande käesolevas blogis. Sellelaadse, st otsese ja mitte üldse hämara ja varjava. Muidugi, nimesid pole ja. Aga kõik on kohal ja korrektne, st sõnad ja emotsioon.

Tahaks jõuluks kõik asjad tehtud saada, mis on vaja teha. Ma tean, et see pole võimalik ja ma tean, et ma isegi ei pea, aga väga tahaks, vägaväga. Tunnen end koguaeg luuserina, sest tibu siin saab auhindu ja kõike, ma saan aru, et edumaa jne, aga.

Aga-aga. Kuulake seda laulu, kui te siin juba kuulamas pole käind.



Sellepärast (aga mitte ainult), et:
And you treated my woman to a flake of your life
And when she came back she was nobody's wife.
/.../
Yes, and thanks, for the trouble you took from her eyes
I thought it was there for good so I never tried.

Rahu ja virin. Tees ja antitees (aga süntees?).

Aga siis loksub ikka kõik paika, ühel või teisel moel. Tegelikult tahaks ju, et see oleks lihtsamini ja loomulimasti saavutatav, aga midagi pole teha. Saab isegi ükskõik sellest, et kõik kunagised armastused hästi demonstratiivselt samal peol sind ignoreerivad (kuigi see ju on kurb ja kuigi ma ju püüan oma elus olla kena inimene, aga keegi ei märka mu püüdlusi millegipärast. Kui saavutusi pole, siis pole muidugi püüdlustest mingit kasu. Olgu).

Ikkagi rahu.

Väga palju tööd on. Toimetasin eile 14. peatükini ja siis olin ikka päris tühjaksnõrgunud, täna pole faili lahtigi teinud. + magasin kella neljani. Uni on hea. Ja nüüd proovin arvustada üht teost (miks ma ainult luulet arvustan?), aga kooliasjad-kooliasjad.

Ja ikkagi virin.

Ma ei oska panna siia ühtegi head laulu praegu, ma millegipärast viimastel aegadel olen seda väga rohkesti teinud. Küll aga võin ma reklaamida, et

Roy Strideril on nüüd ilmunud uus reisiraamat "Minu Mongoolia", mida esitletakse homme, 14.12 kell 16 Tallinnas, kohvikus C'est La Vie, aga no sinna ma ei jõua, sest ma ei ela Tallinnas mitte ja ma pean koguaeg elama raamatukogus. Õnneks esitetakse seda ka teisipäeval, 15.12, samuti kell 16 Tartus, kohvikus Noir (mis on ju kõige armsam koht üldse). Sinna lähme küll, onju.

Kui sa juba tead, kuidas see lõppeb.

Ja siis unenäod (ma olen jälle hakanud magama, aga hoopis mitte öösiti, mis pole eriti terane asi, mida teha, aga no uni ei küsi aega või), kus sa loed raamatut, mida pole kunagi kirjutatud. Seal unes on ta olemas ja ta on väga ilus ja kirjutatud kellegi poolt, kes on sulle väga kallis/olnud. Ja siis saad aru küll, eks, et see on unenägu ja proovid väga kiiresti meelde jätta esimest lõiku või kasvõi esimest lauset - (sa mõtled, et) see on sinust, eks - aga kunagi ei jää meelde ja ärgates (tahtsin öelda, et hommikul, aga no need pole ju hommikud, kui magamine ei toimu öösiti) on kurk valus ja mõtled, et ei tea, kas peaks ütlema talle, et kirjuta nüüd raamat (ta ei tea, et ta oskab). Aga kuidas seda öelda, kui rääkida ei saa (küsimused, mille lõpus pole küsimärke).

Ja siis see, et Tartu on kõige rumalamalt väiksem konnatiik, kuigi ta on mulle puha kallis ja nii edasi. Aga kuidas sa liigud Tartus ringi, kui on ainult nii vähe kohti ja pidusid ja asju, kus käia ja seal on alati need inimesed, kes ei taha sind näha ja vaatavad sind kurjalt ja siis pärast räägivad sinuga, aga sina ei oska vastata ühelegi küsimusele ja see ei tee ka midagi paremaks, kui sa hästi kiiresti ütled, et ma lähen nüüd ära, aga sa ikkagi ütled (see mitmus siin on päris, ärge keegi võtke üldse liiga isiklikult). Ja siis kõik longivad kurvalt ja/või kurjalt erinevatesse kohtadesse ja teevad erinevaid asju ja siis mõtled küll, et oleks parem, kui oleks koguaeg nii - erinevates kohtades. Aga päris minemata ka ei saa jätta, sest.

Ja veel üks Devotchka laul, millega meenub noorus, aga laul on ju väga, väga hea:

Paistab.

Apdeite pole, paistab, et olen õnnelik.

Kuigi (ja ma olen teadlik asjaolust, et see video on siin blogis juba figureerinud, olukorras, mil seda eelmist lauset hoopis ei saanud kasutada, aga lugu on üsna mõõtmatult hea):

(sulgudes)

Kainena peaol käia on tore, küll aga ei ole toredad need unehäired, mis lasevad mul magama jääda alles kell kümme hommikul, sest hiljemalt kell kaks peab ju ikkagi ärkama, aga järgmisel ööl ei tule jälle und ja ülejärgmisel ka mitte (ja miks nüüd, kui minuga on kõik korras, kui pole stressi, pole pinget - nojah, nüüd muidugi on, sest ma ei saa magada). Selles mõttes pole muidugi vahet, kas ma käin kainena peol, kui ma näen välja, nagu ma oleks nädal aega tsüklis olnud.

Aga.
Ja.

Ja kõik need inimesed, kes ütlevad mulle, et ma kasutan liiga palju sulgusid (mitte võtta isiklikult, teid on mitu), sest mõtet on raske jälgida ja kõik see. Minul pole raske jälgida ühtegi mõtet, kus on liiga palju sulgusid, muide. Ja ma ei räägi ainult endast. Vaid üldse. Eitaharohkemkirjutada, eitaharohkemkirjutada, tahanmagada.

Asju.

Aga on asju, millest ei räägita ja on asju, mille põhjal ei järeldata midagi. Kui kuulete midagi linnapealt, olge alati puha skeptilised. Aga me kõik oleme võimelised jooma nii palju tekiilat ja hot shotte ja Fernet Brancat (ka siis, kui me mittekunagi ei joo Fernet Brancat!), et plaan B-dest saavad plaan A-d ja nii edasi, ei mingit kritiseerimist.

P.S. Keegi (teadagi, kelle süü see on, kui ma enam kunagi ühtegi initsiaali ei kasuta) soovitas mul saata jõulukaardid kõigile inimestele, kes minusse kunagi armunud on olnud. Ja see keegi, ütleme, on üks mu gurudest ja gurude juttu ma usun. Teen nimekirja.

P.P.S. Ma ei joo nüüd kaks nädalat alkoholi, mark my words.

For she loves you for all that you're not.

Ma kirjutasin just väga pika blogiposti sellest, kuidas mulle üldse ei meeldi, et ma ei saa oma blogis rääkida kõikidest asjadest, millest ma tahan siin rääkida, aga siis ma sain aru, et ma selle blogipostiga rääkisingi kõikidest asjadest, millest ma ei saa siin rääkida ja et miks ma ei saa rääkida ja nüüd ma ühesõnaga ei saa seda blogiposti avaldada :)

Tegime T.-ga just köögis suitsu ja ropendasime võidu teemal kui kehv on elu.

Ja üldse. Kuulake seda laulu (vähemasti kaks korda) ja ärge üldsegi laske end mõjutada asjaolust, et seda laulab Scarlett Johansson, kellest ma siiani ei tea, kas ta oskab laulda, sest see pole üldse see laul, kus peaks oskama laulda, aga laul on Tom Waitsi cover ja see on siin ja kuulake seda:



















 ja siis: HMAZXRTD

Aga jt sidesõnad.

Vastumeelsus hüüumärkide suhtes süveneb ja süneveb, nagu ka kõik muu, mille olen juba välja mõelnud.

Kui ma ütlen, et see nädal on (olnud) luuserdamise nädal, siis ma mõtlen, et mul pole olnud aega juua, sest ma õpin kogu aeg (siin on teadlik nihe, kullakesed, ma tean küll, et tegelikult on vastupidi ja joomine hoopis on luuserdamine). Ja siiski, jään selle juba väljamõeldu juurde, et sel on põhjus, miks inimesed ei joo nädala sees (ja näiteks ei õpi nädalavahetusel - vahepeal üritasin nii teha, aga see oli hiljem kui see aeg, mil jõin.. noh, kogu aeg). See põhjus seisneb muidugi selles, et isegi kui pohmelli ei ole, tuleb teravus (mida mul praegu hädasti vaja on) tagasi alles varemalt kahe päeva pärast. Aga seda kahte päeva mul ei ole.

Keegi ütles midagi mu elu kohta.. st lausungis ei sisaldunud hinnangut, küll aga intonatsioonis ja kontekstis. Esitatud antiteesina, aga kõlas nii, et "ja elad sellist elu." (ma räägin vist tihti siin blogis sellest, mida inimesed mulle ütlevad, sisemonoloogid on nii eilne päev). Aga nüüd te näete, kuidas mu elu on hoopis rahulik ja täis haridust ja nii edasi.

Aga reede. Aga laupäev.